Sätestab, mida määrus teeks: looks raamistiku European Business Walletite pakkumiseks, annaks rahakoti kaudu tehtud toimingutele sama õigusmõju nagu nende paberil või isiklikult tehtud vastetele, kehtestaks rahakoti omanike identifitseerimise eeskirjad, looks Euroopa digikataloogi ja iga omaniku kordumatu tunnuse, sätestaks, kuidas rahakoti pakkujatest teavitatakse, paneks kohustusi avaliku sektori asutustele ja avaks raamistiku kolmandatele riikidele.[1]
Määrus hõlmaks European Business Walletite pakkumist ja aktsepteerimist, nende omanikke identifitseerivate andmete väljastamist ja aktsepteerimist ning rahakottide kasutamist ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste poolt. See ei mõjutaks süsteeme, mida liidu õigus juba nõuab dokumentide ja andmete vahetamiseks pädevate asutuste vahel.[1]
Määratleb 43 mõistet. European Business Wallet oleks digilahendus, mis võimaldab selle omanikul säilitada, hallata ja esitada identifitseerimisandmeid ja atribuutide elektroonilisi tõendeid, kasutada allkirju, pitsereid, tähitud kättetoimetamist ja ajatempleid ning luua volitusi ja delegeerida neid volitatud esindajatele. „Ettevõtja” oleks iga füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb äri- või kutsetegevuse raames, mis toob kohaldamisalasse füüsilisest isikust ettevõtjad ja muud iseseisvalt tegutsevad isikud. Paljud ülejäänud mõisted on üle võetud otse eIDAS määrusest.[1][7][8]
Toimingul, mis tehakse mõne artikli 5 lõikes 1 nimetatud põhifunktsiooniga, oleks sama õigusmõju kui samal toimingul, mis tehakse õiguspäraselt isiklikult, paberil või mis tahes muul nõuetele vastaval viisil. Sama kehtiks siis, kui iseseisvalt tegutsev isik või füüsilisest isikust ettevõtja kasutab kvalifitseeritud elektroonilise tähitud kättetoimetamise teenust eraldiseisva teenusena, ilma Business Wallet'ita.[1]
Loetleb 14 funktsiooni, mida iga rahakott peaks pakkuma. Nende hulka kuuluvad atribuutide elektrooniliste tõendite väljastamine, säilitamine ja esitamine valikulise avalikustamisega; kvalifitseeritud elektroonilised allkirjad, pitserid ja ajatemplid; dokumentide saatmine ja vastuvõtmine kvalifitseeritud elektroonilise tähitud kättetoimetamise teenuse kaudu; võimalus, et mitu kasutajat haldavad üht rahakotti volituste alusel, mida omanik saab hallata ja tühistada; kõigi andmete eksportimine masinloetavas vormingus; ning kõigi tehingute logi. Pakkujad võiksid lisada muid funktsioone, kui need ei sea neid ohtu, ning peaksid pakkuma tähitud kättetoimetamise teenust eraldi EUDI rahakoti kasutajatele.[1]
Rahakotid vajaksid ühiseid protokolle ja liideseid identifitseerimisandmete ja tõendite väljastamiseks ja esitamiseks, suhtluseks teiste rahakottide ja EUDI rahakottidega, automaatseks kasutamiseks ilma käsitsi sekkumiseta ning kaugliitumiseks volitatud esindaja kaudu, kelle elektrooniline identimine vastab tagatistasemele „märkimisväärne” või „kõrge”. Iga omanik saaks vähemalt ühe kordumatu digitaalse aadressi. Rollide ja atribuutide vastendused peaksid olema auditeeritavad ja tühistatavad ning vastuolulised rollid, liigne delegeerimine ja aegunud volitused tuleks tuvastada ja ära hoida reaalajas.[1][10]
Rahakotte võiksid pakkuda ainult Komisjoni loetelus olevad pakkujad. Nad peaksid olema asutatud liidus, nende peamine tegevuskoht ja põhitegevus peaksid olema seal ning nad ei tohiks olla kolmanda riigi või kolmanda riigi üksuse kontrolli all. Samuti peaksid nad täitma direktiivi (EL) 2022/2555 (NIS2) küberturvalisuse nõudeid, teavitama omanikke selgelt tingimustest ja andmete ülekantavusest ning, kui nad lõpetavad rahakottide pakkumise või nad loetelust eemaldatakse, teavitama omanikke ning edastama või kustutama nende andmed vastavalt omanike juhistele.[1]
Rahakoti omanikku identifitseerivad andmed väljastaks atribuutide kvalifitseeritud elektroonilise tõendina kvalifitseeritud usaldusteenuse osutaja, tõendina autentse allika eest vastutav avaliku sektori asutus või keegi selle nimel, või liidu üksuste puhul Komisjon. Need sisaldaksid vähemalt omaniku ametlikku nime asjakohases registris registreeritud kujul ja tema artikli 9 kohast kordumatut tunnust. Liikmesriigid teataksid autentsetest allikatest, mida nende kontrollimiseks kasutatakse.[1][8]
Kui ettevõtjal on juba äriühinguõiguses kasutatav Euroopa kordumatu tunnus (EUID), oleks see tema tunnus. Omanikud, kellel seda ei ole, saaksid rakendusakti alusel loodud kordumatu tunnuse; sama rakendusakt hoiaks ära ka selle, et ühele omanikule antaks rohkem kui üks tunnus.[1][9]
Komisjon haldaks Euroopa digikataloogi, millel oleks API süsteemidevaheliseks kasutamiseks ja turvaline veebiportaal ning mis toimiks usaldusväärse teabeallikana rahakoti omanike kohta. Sellele oleks juurdepääs ainult rahakoti omanikel, nende volitatud esindajatel ja rahakoti pakkujatel. Pakkujad peaksid edastama iga teabe muudatuse ühe tööpäeva jooksul.[1]
Üksus, kes soovib rahakotte pakkuda, teavitaks oma riiklikku järelevalveasutust, kirjeldaks, kuidas tema rahakotid põhifunktsioone pakuvad, ja kinnitaks vastavust. Järelevalveasutusel oleks teate läbivaatamiseks 30 päeva; kui see ei anna selle aja jooksul sisulist vastust, loetaks teade täielikuks. Kvalifitseeritud usaldusteenuse osutajad jääksid läbivaatamisest välja ja võiksid rahakotte kohe pakkuma hakata. Keeldumise võiks kohtus vaidlustada.[1]
Järelevalveasutused edastaksid pakkujate registreerimised, muudatused ja eemaldamised Komisjonile, teatades muudatustest 24 tunni jooksul. Komisjon avaldaks sellest tuleneva rahakoti pakkujate loetelu oma veebisaidil masinloetavas vormingus.[1]
Järelevalveasutused, mille liikmesriigid juba eIDAS-e alusel määravad, teeksid järelevalvet ka oma territooriumil asutatud rahakoti pakkujate üle, kasutades seda, mida ettepanek nimetab järelkontrolliks. Nende ülesannete hulka kuuluks muu hulgas kaebuste uurimine, tegevuse lõpetamise kavade kontrollimine ja nõuetele mittevastavate pakkujate loetelust eemaldamine. Liikmesriigid kehtestaksid karistused, sealhulgas haldustrahvid kuni 2% pakkuja ülemaailmsest aastasest kogukäibest. Kui riiklik asutus jätab tegutsemata ja siseturg on ohus, võiks Komisjon sekkuda ja muu hulgas pakkuja ajutiselt loetelust peatada.[1][8]
Liikmesriikide ja Komisjoni koostöörühm, mis on juba eIDAS-e alusel loodud, tegeleks ka European Business Walletitega, jagaks parimaid tavasid ja koordineeriks rakendamist.[1][8]
Kui rahakotte pakub ELi institutsioon, organ või asutus, teeks selle üle järelevalvet riikliku asutuse asemel Komisjon, täites artiklist 13 tulenevaid asjakohaseid järelevalveülesandeid ja andes oma tegevusest aru.[1]
Avaliku sektori asutused peaksid lubama ettevõtjatel kasutada rahakotti identifitseerimiseks ja autentimiseks, allkirjastamiseks või pitseerimiseks, dokumentide esitamiseks ning teavituste saatmiseks või vastuvõtmiseks haldusmenetlustes ja aruandluskohustuste täitmisel. Ettepanek seab selle tähtajaks 24 kuud pärast määruse jõustumist. Dokumentide ja teavituste jaoks vajaksid avaliku sektori asutused oma rahakotti koos kvalifitseeritud elektroonilise tähitud kättetoimetamise teenusega. Kuni 36 kuu jooksul pärast jõustumist võiksid nad selle asemel säilitada olemasoleva alternatiivi, tingimusel et see vastab eIDAS-e nõuetele kvalifitseeritud elektroonilise tähitud kättetoimetamise kohta ja pakub lüüsi rahakottidega ühendamiseks. Selle artikli kohustused lasuvad avaliku sektori asutustel, mitte ettevõtetel.[1]
Komisjon võiks tunnistada kolmandate riikide ettevõtluskukrud või terved raamistikud samaväärseid tagatisi pakkuvaks, tingimusel et need on koostalitlusvõimelised eIDAS-e usaldusraamistikuga ja toetavad vähemalt identifitseerimist, autentimist ja tõendite vahetamist. Komisjon hindaks esmalt samaväärsust, võiks tunnustuse hiljem tagasi võtta ja avaldaks tunnustatud süsteemide loetelu.[1][8]
Väljaspool liitu asutatud ettevõtted võiksid saada European Business Wallet'i, kui neile on väljastatud identifitseerimisandmed ja kordumatu tunnus. Rahakoti pakkuja taotleks identifitseerimisandmeid ettevõtte nimel, isikusamasus kontrollitaks eIDAS-es sätestatud meetoditega ning liikmesriigid teeksid koostööd, et ükski ettevõte ei saaks rohkem kui ühte andmekogumit.[1][8]
Määrusega ette nähtud rakendusaktid võetaks vastu eIDAS määruse alusel juba loodud komitee abiga.[1][7]
Muudaks eIDAS määruse artiklit 5a, mis käsitleb EUDI rahakotte, nii et see viitaks füüsilistele isikutele, sealhulgas juriidilist isikut esindavale füüsilisele isikule. Samuti kinnitaks see uuesti, et EUDI rahakoti kasutamine on füüsilistele isikutele vabatahtlik ja et selle mittekasutamine ei tohi piirata nende juurdepääsu teenustele, tööturule ega ettevõtlusvabadust.[1][7][8]
Kolm aastat pärast jõustumist annaks Komisjon Parlamendile ja Nõukogule aru, kui hästi määrus toimib. Aruanne hõlmaks põhifunktsioone, pakkujate nõuetele vastavust, karistusi ja tähitud kättetoimetamise teenust ning hindaks, kas kohaldamisala tuleks muuta, sealhulgas seda, kas rahakottide kasutamine tuleks muuta kohustuslikuks.[1]
Määrus jõustuks kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas ja seda kohaldataks üks aasta pärast seda. Seda ei ole vastu võetud, seega ei ole kumbki kuupäev teada.[1]
Lisa täpsustab artiklite 5 ja 6 tehnilisi üksikasju. Kasutajad logiksid rahakotti sisse elektroonilise identimisega, mille tagatistase on „märkimisväärne” või kõrgem; igal rahakotiüksusel oleks allkirjastatud tõend oma tervikluse kohta; krüptovõtmeid kaitseks turvaline krüptoseade; tehingud, sealhulgas ebaõnnestunud, logitaks; rahakotid töötaksid kohalike, väliste või kaugjuurdepääsuga kvalifitseeritud allkirja ja pitseri andmise seadmetega; ning omanikud saaksid eksportida oma andmed avatud vormingus, et minna üle teisele rahakotile.[1][10]