European Business Walleti ettepaneku aluseks olev analüüs lahtiseletatuna

Mitte ametlik mõjuhinnang

Rangelt võttes selle ettepaneku kohta mõjuhinnangut ei ole. Komisjon tegi erandi põhjendusega, et Business Walletid tuginevad otseselt poliitikavalikule, mida ta oli juba 2021. aastal Euroopa digitaalse identiteedi raamistiku jaoks hinnanud, ja järgivad tollal eelistatud varianti: ühtlustatud rahakotiraamistikku, millel on kogu liitu hõlmav õiguslik toime ja mis on kohandatud kutsealaseks kasutuseks. Selle asemel koostas komisjon talituste töödokumendi, milles analüüsitakse eeldatavaid kulusid ja tulusid üksikasjalikult.[1]

See dokument, SWD(2025) 837, järgib siiski tuttavat ülesehitust: probleemi määratlus, miks peaks EL tegutsema, eesmärgid, poliitikavariant, selle mõju ja kuidas seda seirataks. Selle aluseks on NTT Data juhitud konsortsiumi väline uuring, küsitlus, millele vastas 65 sidusrühma 340-st, kelleni see jõudis, ning 14 süvaintervjuud.[12]

Probleem, mida see kirjeldab

Dokumendis tuuakse välja kaks probleemi. Neid esitatakse ettevõtetele suunatud laiendusena probleemidele, mille EUDI rahakoti 2021. aasta mõjuhinnang tuvastas üksikisikute puhul.[12]

• Ettevõtted ja avaliku sektori asutused vajavad paremaid viise, kuidas end veebis tuvastada ja tõendada, kes võib nende nimel tegutseda, eriti piiriüleselt. Ühes liikmesriigis väljastatud ettevõtte identifikaatoreid ei tunnustata alati teises. Füüsilisest isikust ettevõtjad, iseseisvalt tegutsevad isikud ja avaliku sektori asutused jäävad sageli välja äriregistritest, mis määravad kogu ELis kehtiva identifikaatori. Samuti puudub standardne üleeuroopaline viis digitaalse volituse või volikirja säilitamiseks ja kontrollimiseks.
• Ettevõtetel puudub usaldusväärne, õiguslikult tunnustatud viis jagada litsentse, sertifikaate ja nõuetele vastavuse andmeid digitaalselt ja piiriüleselt avaliku sektori asutuste ja üksteisega. Samu dokumente esitatakse ikka ja jälle, sageli e-posti, kulleri või omandiõigusega kaitstud portaalide kaudu, ning isikuandmete privaatsuse ümber üles ehitatud EUDI rahakott ei olnud kavandatud jälgitavuseks, mida ettevõtted auditite ja nõuetele vastavuse tagamiseks vajavad.

See seostab need kolme tõukejõuga:[12]

• Turu ja tehnoloogia muutused, alates pilvandmetöötlusest ja tehisintellektist kuni andmepõhise aruandluseni, tekitavad ettevõtetes ja avaliku sektori asutustes uusi vajadusi usaldusteenuste järele.
• Mida rohkem ettevõtteid piiriüleselt kauplevad, seda enam mitmekordistavad killustunud riiklikud nõuetele vastavuse protsessid nende kulusid.
• Omavahel koostööd mittetegevad süsteemid takistavad avaliku sektori asutustel ettevõtteid turvaliselt ja tõhusalt tuvastamast ning nendega suhtlemast.

Selle kohta, miks peaks tegutsema EL, mitte iga liikmesriik eraldi, väidetakse dokumendis, et riiklikud süsteemid on loodud riigisiseseks kasutamiseks ning erinevad õigusliku toime, kohaldamisala ja tehnilise lahenduse poolest, mis takistab asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust ning moonutab konkurentsi ettevõtete vahel sõltuvalt sellest, kus nad on asutatud. Õigusliku alusena nimetatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklit 114, sama mis Euroopa digitaalse identiteedi raamistiku puhul.[12]

Mida see soovib saavutada

Üldeesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, vähendades ettevõtete ja avaliku halduse halduskoormust digitaalse identimise, autentimise ja õiguslikult kehtiva andmevahetuse abil. Sellest tulenevad kaks erieesmärki:[12]

• Vähendada halduskoormust, lihtsustada nõuetele vastavuse protsesse ja parandada teenuste osutamist.
• Tagada, et ettevõtetel ja avaliku sektori asutustel oleks piiriüleselt juurdepääs turvalisele ja usaldusväärsele digitaalsele identimisele, mis vastab kasutajate vajadustele ja turunõudlusele.

Lähtestsenaarium ja variandid

Dokumendis ei võrrelda mitut poliitikavarianti. Selles võetakse aluseks poliitikavariant 3, mis oli EUDI rahakoti 2021. aasta mõjuhinnangus eelistatud variant, ning käsitletakse seda nii lähtestsenaariumi kui ka ainsa kaalutud poliitikavariandina, mis on kohandatud ettevõtete ja avaliku sektori asutuste vajadustele.[12]

Põhjuseks on sidusus: kuna Euroopa digitaalse identiteedi raamistik on juba jõus ja selle tehniline arhitektuur kindlaks määratud, nimetatakse dokumendis digitaalse identiteedi rahakoti mudelit ainsaks toimivaks lahenduseks, et hoida kahte liiki rahakotte kooskõlas ja koostalitlusvõimelistena, ning kirjeldatakse Business Walleteid selle raamistiku laiendusena, mitte eraldi raamistikuna.[12]

Selle variandi kohaselt peaksid avaliku sektori asutused võimaldama minimaalse hulga põhifunktsioone: identimine ja autentimine, kvalifitseeritud e-allkirjad ja e-templid, atribuutide elektrooniliste tõendite vahetamine ning ametlike teadete vastuvõtmine. Nende funktsioonide kaudu tehtud toimingutel oleks sama õiguslik toime kui paberil või isiklikult tehtutel. Ettevõtted ei oleks kohustatud Walletit kasutama ning füüsilisest isikust ettevõtjad ja iseseisvalt tegutsevad isikud võiksid mõne eraldiseisva teenuse jaoks kasutada oma EUDI rahakotti, selle asemel et osta täielik Business Wallet.[12]

Kasutusjuhud, mida see illustreerib

Kavandatud määrus ise oleks kasutusjuhtude suhtes neutraalne: see ei eelistaks teatud kasutusviise. Näitamaks, kuidas see võiks toimida, loetletakse dokumendis sidusrühmade välja toodud kasutusjuhte:[12]

• Kliendi kasutuselevõtt ja hoolsusmeetmed (tunne oma klienti): kontrollitud tõendid dokumentide käsitsi kogumise asemel.
• Õigusalane esindamine: volikirjade digitaalne väljastamine, tühistamine ja jälgimine.
• Riigihanked: eelnevalt kvalifitseeritud tõendid, mida saab eri hangetes korduvalt kasutada.
• Ettevõtluse piiriülene korraldamine: kontrollitud tõendite esitamine teiste liikmesriikide asutustele ilma kohapeal viibimata.
• Maksuhaldus ja e-arveldus: usaldusväärsed identifikaatorid ja kontrollitud käibemaksutõendid.
• Tarneahelad: kontrollitud tarnijaandmete ja tootetõendite, näiteks digitaalse tootepassi, sidumine.

Kulud, mida see modelleerib

Walleti omanikud kannaksid esimesel aastal ühekordseid kulusid (koolitus ja kasutuselevõtt, aktiveerimine ja IT-juurutus ning hange või lepingute sõlmimine) ja maksaksid seejärel korduvat litsentsi- ja hooldustasu. Komisjon hindab keskmisi kulusid organisatsiooni kohta järgmiselt:[12]

Eeldatakse, et kõik avaliku sektori asutused võtavad Walleti kasutusele, kuna nad oleksid kohustatud seda aktsepteerima. Mudelis arvestatud 95 825 avaliku sektori asutuse puhul teeb see esimesel aastal umbes 7,3 miljardit eurot ja seejärel umbes 1,15 miljardit eurot aastas. Kui 75% ettevõtetest selle kasutusele võtaks, oleksid nende kulud kokku umbes 45,5 miljardit eurot esimesel aastal ja seejärel umbes 20,4 miljardit eurot aastas.[12]

Füüsilisest isikust ettevõtjate ja iseseisvalt tegutsevate isikute puhul, kes kasutavad selle asemel oma EUDI rahakotti, hindab dokument praeguste turuhindade põhjal eraldiseisvate teenuste hinnaks uue suhtluskanali eest umbes 45 eurot aastas, kusjuures e-allkirjade, e-templite ja ajatemplite hind on eraldi.[12]

Sääst, mida see modelleerib

Otsese tuluna arvestatakse ainult sääste, mis tulenevad käsitsi tehtava haldustöö vähendamisest või kaotamisest. Neid hinnatakse ELi standardkulumudeliga: tunnipõhine tööjõukulu korrutatuna tegevusele kuluva aja, selle sageduse ja seda tegevate organisatsioonide arvuga, tuginedes küsitlusandmetele ja ametlikule statistikale. Tegevused jagunevad kuude kategooriasse:[12]

• Identimine ja volitamine
• Dokumentide ja teabe vahetamine
• Nõuetele vastavus ja kontroll
• Arhiveerimine ja andmehaldus
• Load ja sertifitseerimine
• Piiriülene koordineerimine ja tunnustamine

Kui osalevad kõik avaliku sektori asutused ja 75% ettevõtetest, hindab komisjon maksimaalseks otseseks tuluks umbes 169 miljardit eurot aastas, eeldades, et iga käsitsi tehtav protsess asendatakse. Selle miinimum, mis põhineb küsitlusele vastanute oodatud säästul (22% avaliku sektori asutustel, 36% ettevõtetel), on umbes 58 miljardit eurot aastas.[12]

Pärast kulude mahaarvamist oleks maksimaalne netotulu sellise kasutuselevõtu korral umbes 116 miljardit eurot esimesel aastal ja seejärel umbes 147 miljardit eurot aastas. Miinimumeelduste korral oleks see ligikaudu 6 miljardit eurot esimesel aastal ja seejärel ligikaudu 37 miljardit eurot aastas. Dokumendis prognoositakse maksimumi ka kümne aasta peale, hoides tulu muutumatuna, ning selle puhas nüüdisväärtus oleks umbes 1107 miljardit eurot.[12]

Dokumendis arvutatakse sama mudel läbi ka madalamate kasutuselevõtu tasemete korral. Madalaimal, umbes 10% ettevõtetest, on kogutulemus esimesel aastal endiselt positiivne, kuid avaliku sektori asutused maksaksid rohkem, kui nad säästavad, kuni nende ühekordsed kulud on kaetud. Dokumendis nimetatakse 75% kasutuselevõttu kõige mõjusamaks ja tõhusamaks viisiks eesmärkide saavutamiseks.[12]

Samuti kirjeldatakse kaudset tulu, näiteks vähem pettusi, suuremat usaldust digitaalsete tehingute vastu ning väiksemaid paberist ja reisimisest tulenevaid heiteid. Osa sellest on kvantifitseeritud ja osa mitte, ning seda hoitakse eespool nimetatud otsesest säästust eraldi.[12]

Kuidas see seostub peamiste säästunäitajatega

Ükski neist modelleeritud arvudest ei ole kumbki kahest ringlevast peamisest näitajast. Komisjoni 19. novembri 2025. aasta pressiteates nimetatakse ettevõtete säästuna kuni 150 miljardit eurot aastas ning komisjoni poliitikalehel vähemalt 160 miljardit eurot. Komisjon ei vii neid kolme omavahel kooskõlla.[3][2]

Mõlema peamise näitaja ja mudelis kasutatud kasutuselevõtu tasemete kohta loe lehelt säästuhinnangute selgitus.

Piirangud, mida see tunnistab